Sunday, July 12, 2015

PARTNERS IN CRIME











Püüdsin peika pildile. Kindlasti ei jää see viimaseks korraks, kogun veidi ideid ja häid kohti. Temaga on hea koostööd teha, sest visioon on meil sama.

Tähelepanelikumad näevad, et ma olen taas veidi pattu teinud ja juukseid värvinud. Olen vähemalt viimased 5 aastat täiesti heledapäine olnud ja iseendale tundub ka ikka väga võõras, aga kuna ma tean, kui halvasti juuksevärv mu peas püsib, ei muretse ma väga palju. Taas ombre stiilis- hallid otsad, musta värvi juured. Musta värvi valisin nimelt sinise alatooniga ja kuna pigment on värvil hämmastav, muutusid mu hallid otsad automaatselt erksiniseks. Nüüdseks pole asi enam tegelikult üldse nii hull ja iga pesuga muutub värv üsna tuhmimaks, mis mulle isiklikult kohutavalt meeldib. Kogun jaksu kokku ja teen lähiajal postituse juustest, kuna tihti tekib uutel nägudel mulle sama küsimus: "Kes on su juuksur?"

Tuesday, June 30, 2015

LET IT GO









Nonii! I'm back. Tundsin, et vajan väikest puhkust kirjutamisest ja elasin lihtsalt enda elu. Vahest vaikselt, vahest tormiliselt. Noorele eale kohaselt on elus tobe aeg, tahaks kõike teha ja proovida. Niisiis olen tegelenud jälle mitmel rindel, lubasin endale, et hakkan tätoveerimisega rohkem tegelema ja seda olen ma ka teinud. Tõestust saate näha minu enda jala peal. Lisaks olen veidi käpa alla saanud motikate värvimise, nii aerograafiga kui ka markeritega (mis mulle endale veidi rohkem meelepärane on). 
Õnneks on mu hullud marudad ideed välismaale kolimisest vaibunud ja eks elus ole olnud hetkel muutusi ka, mis kohe sunnivad suurest tahtest hetkel kodulinna jääma. 
Niisiis teengi hetkel katseid Tartu Kõrgemasse Kunstikooli, et liikuda selle poole, et lõpuks ometi saaks ühendada töö ja hobi. See on minu jaoks elu üks kõige tähtsamaid punkte, mida tuleks täita. Ma küll ei mäleta kes seda ütles, kuid kõrvus kumiseb alati lause: "Kui sa saad enda hobidega raha teenida, ei pea sa tegelikult elus mitte kunagi töötama." Nice, huh?

Autokool läheb ka päris ladusalt, paari nädala pärast motika selga, enda B-kat'i kursusega pole üldse kursis hah.

Saturday, May 30, 2015

ON MY WAY


Ma olen tagasi! 

Minu motikahaigus pole vähenenud ja võtab järjest tuure juurde. Järgmise kuu alguses hakkan käima koolis ja piilun vaikselt ka masinat. Esimene asi mida ma kohe pean ostma, on uus badass kiiver.
Oleme viimasel ajal läbinud päris palju vahemaid ja avastanud Eesti ilusaid kohti, alustades Peipsi äärsetest küladest ja lõpetades Harjumaaga. Täpselt nädal tagasi sõitsimegi Raplasse, taas ühele motoüritusele ja kuna nõudlik naine soovis õhtuks koju saada, sõitsime see päev läbi ligi 500 km. Eks see pepu ole veidi kange jah, aga see sõit andis palju kogemust juurde, nii tuleviku kui ka varustuse mõttes. 
Tagasi mõeldes on mul isegi natukene häbi, et ma kuskile kaamerat kaasa ei vedanud, sest tegelikult saaks erinevatest kohtadest ilusaid pilte ja samuti OOTD postitustele märksa huvitavamaid taustu aga eks see ole ka omamoodi pähkel, sest sõitma minnes tahaks kaasa võtta nii vähe asju kui võimalik ja riiete "moodsus" on üsnagi piiratud.

Enamus aeg olen siiski olnud täielik töömesilane ja kindlasti tuleb see kuu ära ka minu töörekord tundide osas, aga juba järgmisest kuust võtan natukene vabamalt ja saan ka veidi töö asukohta vahetada, mis peaks olema positiivne muutus.

Nüüd aga tellimustöid maalima ja seejärel pean kaua peas mõlkunud tätoveeringuvisandid paberile joonistama, et siis enne suve jälle enda keha natukene värvida.

Ride on. 











Sunday, May 10, 2015

BLEED FOR ME


Leidsin perfektse pildi kirjeldamaks hetkelist olukorda minu ja kaherattalistega. Kirjutan natukene pikemalt, mis tõbi mind tabanud on. 
Ligi aasta tagasi rääkis mulle üks armas sõber, kuidas küll kord tema võtab ennast käsile ja teeb mootorrattaload ja kõik muu mis sellega lisandub (ühesõnaga tüüpiline unistaja jutt, nagu meil kõigil ole omad unistused). Suure rõõmuga pean tunnistama, et ma eksisin rängalt, kui neid jutte vaid unistuseks pidasin. Nüüdseks olen ma täiskohaga seljakott (just nii nimetatakse neidusid, kes ratturitega kaasa sõidavad) ja olen viimased paar nädalat ainult kaherattalisega vahemaid läbinud. Tänaseks päevaks on juba tavaline, kui paar motikat ootamatult maja ette ilmuvad ja kuulutavad, et on aeg kiiver pähe toppida ja väiksele väljasõidule minna, nii noh, lihtsalt mõnu pärast. Ja mõnus ta on, uskuge mind. Tunnen ennast ratta seljas nagu kass, keda silitatakse. Elan hetkel täieliku enda mineviku unistusi ja naudin seda veelgi rohkem, kui oleks arvanud. "Oi kui ilus ilm täna väljas on"- lausetest on saanud: "täna peab küll motikaga sõitma minema" laused ja praeguseks on kõik kuidagi väga loomulik.

Rääkides MC 39 motohooaja avamisest, siis päeva lõpuks pidin tõdema, et pole suuremaid härrasmehi kohanud, kui tollel päeval. Rongkäigus kaasa sõita oli vägev, masinaid kokku oli ligi kolmsada ja kuna blokeerisime sõidukaaslasega vahepeal teeotsi, nägime hästi, kui palju meid tegelikult on. Ja siis kihutasime kuidugi kolonni eesotsa tagasi, mis oli isegi paarimehele hirmutav. Minu jaoks pole miski motikatega seonduv veel hirmutav ja ma ei tunne hirmu, kui veidi kiirendada. Võibolla on mu adrenaliin nii miinustes, et ma lihtsalt vajan seda, või ma lihtsalt ei taju ohtu, mis on mingil määral muidugi halb. Siiski pean tõdema, et paar korda olen aru saanud, et iga sekundiga võib midagi otsutavat juhtuda, näiteks siis, kui kõva BMW mees meist mööda kihutas ja napilt ennast ja meid teelt välja oleks pühkinud. Siiski usaldan ma enda sõidukaaslasi piisavalt, et ennast nendega kindalt tunda. 

Tervitatakse mind alati igal pool kallistustega ja kallistajateks on tavaliselt massiivsed mehed & motoklubide liikmed. Just asi, mida ma olen alati sellise seltskonna juures muigega jälginud. Minu sõprusseltskond koosneb motoklubi või vennasklubi liikmetest ja nende jaoks on oluline ka üksteist alati kallistades tervitada. Minu jaoks oli see alguses harjumatu, kuid nüüd tundub igati loomulik ja siis kaldub tihti mõte "suurte" klubihuntide peale, kelle jaoks isegi üksteise näpugagi puudutamine on gei. Paneb mõtlema või mis?

Igatahes läks rongkäigust asi edasi peoks, kus mul muidugi tarvitses korra isegi mainida, mida ma sooviksin, sest tavaliselt oli asi enne olemas, kui ma suu lahti tegin. Ning minu jaoks kõige suurem privileeg- ma ei pidanud kunagi vetsujärjekorras seisma! Minu jaoks oli see suur õnnistus, sest mu põis on väiksem kui mu väike varvas ja õnneks on nendel meestel õige arusaam- naised enne. 

Ühesõnaga, vabandan ette kui olen hetkel veidi teisel lainel ja ei jookse välja pildistama ja õmblema, sest nii kord on, et uued asjad on huvitavad. Olen vahetanud lillelised pluusid mõneks ajaks MC pusaga ja naudin täiega.


Autokooli pidin ka ilmselgelt ennast kohe pärast sellist hammast verele löömist ära registreerima ja loodetavasti saan ma enda seljakoti ametist varsti lahti. 



Tuesday, April 28, 2015

MY FAVOURITE THING








seelik: DIY/ pluus: Seppälä/ kaabu: Seppälä

Monday, April 27, 2015

NO RIDE, NO FUN




Viimasel ajal olen leidnud ennast tihti õmblusmasina tagant. See seelik mõlkus mõtetes kaua ja hakkasin meisterdama samal ajal, kui eelmise postituse valget topi. Nüüd sai see siis valmis.



Kunstikoolist on olnud täpselt nii palju  kasu, et olen aru saanud, et enne tasub visandada ja siis tegutsema hakata. Niisiis üritan tasapisi kõik enda mõtted paberile joonistada ja vaikselt õmblema hakata. Tulevane kleit teie ees: 



Üleeile oli MC 39 motohooaja avamine, mis oli vaieldamatult üks parimaid päevi see aasta, kirjutan varsti ka lähemalt. Rattaid oli ohtralt, kui mingi hetk kaassõitjaga seisma jäime, hakkas mul kolonni lõppu oodates igav. Alustuseks ütleme nii, et hammas lõi ikka täiega verele, kui just mitte mitu. 
Next goal: järgmine kord oma masinaga kaasa sõita.

Wednesday, April 15, 2015

Baby Came Home








püksid/ trifted/ pluus: DIY/ bleiser: trifted/ kingad: seppälä/ kott: trifted/ prillid: new yorker

Ma tean, et tegelikult te ei paneks seda üldse tähele, aga kuna mul on hambas hetkel maailma suurim põletik, siis pool mu nägu on üles paistetanud. Nüüd vaadake uuesti pilte ja naerge mõnuga. :D