Tuesday, February 2, 2016

ACT LIKE A LADY







Seelik: H&M, pluus: vero moda/ vöö: trifted/ kingad: seppälä



Monday, February 1, 2016

GOODBYE, HELLO


I'm back bitches and ladies!
Mõtlesin blogimise vahepeal täiesti katkestada, ning eks seda ole siit kajastada ka. Viimased paar nädalat olen jälginud enda lehe külastajate statistikat ja mõistsin, et huvilisi siiski on.
Uuel aastal uue hooga- kõige halvem kirjeldus kellegi uueks aastaks, kuid elu on mind hetkel just viimasel kuul viinud täiesti uutele radadele. Mida lähemale aasta lõpp jõudis, seda hullemini ma ennast tundsin. Nii vaimne kui füüsiline kurnatus oli suur ja kuigi ma pole eriline isikliku elu kirjeldaja, siis see väike mure võiks siin väljas siiski särada.
Juhtunud on palju ja ma tunnen, et kogu selle hirmu keskel on mul tegelikult kuradi hea olla. 
Teate seda tunnet (kindlasti tunnete, kui te olete vanuses 17-25 ja teil on mõistus peas), kui te olete oma eluga täpselt nii kaugel, et ei tea päris ise ka, mida teha tahaks? 
Kui ma lõpetasin põhikooli, olin ma kindel, et seon enda tuleviku kunstiga. Kuid sõna "kunst" ostutus laiemaks, kui ma kunagi arvata oskasin. Otsus minna omandama ühte kindlat eriala peale põhikooli oli julge valik, avades väga palju konkreetseid uksi ja samas sulgema väga palju teisi valikuid. Peale kunstikooli lõppu olen töötanud armsas ettevõttes klienditeenindajana, kus ma töötasin juba ammu enne kooli lõpetamist, seega oli minu valik minna lihtsalt kergemat teed. Suve jooksul mõlkusid mu peas kogu aeg mõtted: kas ma tahan midagi edasi õppida, või tahaks ma hoopis leida tasuva töö?
Tegelikult on vastus olnud alati üks, kuid hirm elu ees viis mind ikka uue kooli katsetele ja uuele erialale. Sisse ma sain ja elevust oli ka, kuid mitte piisavalt. Otsustasin juba enne kooli minekut, et ma ei saa nii elu eest põgeneda. Teadsin, et kool on ainult ettekääneks, et ma ei peaks endale tööd otsima. Tobe eks?
Niisiis jätkasin enda ligi aasta aega kestnud tööotsinguid. Ütlen ausalt, et lootus oli kadunud. Olin selle kaheteist kuu jooksul käinud väga erinevatel ja paljutel töövestlustel ja alati on midagi viltu vedanud. Üks nendest põhjustest oli kindlasti see, et tegin ennast esitledes inimeseks, kes ma tegelikult pole. Varjasin kiivalt enda tätoveeringud ja riietusin viisakalt, et enda teeseldud iseloomuga samastuda. Töömaailm on karm ja salakaval, viisakus on alati valik, millega ei saa alt minna. Ja tõsi ta on, midagi negatiivset tavaliselt silma ei jää aga teate mis, midagi silmapüüdvat ka mitte. Sa pole originaalne, sa ei jää meelde. Aasta lõpus sain ma võimaluse minna töövestlusele asutusse ja töökohale, kuhu minu unistused Eesti piires põhimõtteliselt küündivadki. Seekord olin ma vestlusel mina ise, sest teadsin, et kui ma neile ei meeldi nii, nagu ma olen, siis vähemalt ei kahetse ma midagi.
Ja teate mis? I got the job. 
Järgnes see, et kuu ajaga pidin ma endale sisendama fakti, et ma pean kolima üksi suuremasse linna, kohanema uue tööga ja uute inimestega. Ütlen ausalt, et aasta alguses oli see hirmutav, sest stress oli mind juba varem murdnud. Aga viimased paar nädalat olen enda käest küsinud: mis viga? Ja vastus oli üsna selge, mina olen iseenese viga. Pole mõtet mossitada ja seisma jääda. Mul on hea meel, et sellised suured muutused hetkel mu ellu tulid, sest see sunnib edasi minema, olgu ma selleks valmis või ei. Kogu see sahin ka aktiivsus on lõpuks ka mind liikuma viinud, tegelen taas joonistamisega (uskuge või ei, ma polnud vähemalt aasta ühtegi portreed joonistanud), fokusseerin ennast päris palju tätoveerimisele ja enda arendamisele (seega kui kellelgi on soovi, võtke ühendust), ja lõpuks ometi olen ma pepukese maast püsti ajanud ja hakanud trenni tegema. Ühesõnaga kõik "ma tahaks täiega teha, aga mul pole kunagi aega" shit. Niiet tubli Kelli, pats õlale kulub ära. Otsustasin, et minu "moving forward" osasse kuulub ka taas blogimisse panustamine, seega olen teile ette valmistanud juba päris mitu postitust, mis lähiajal ilmavalgust näevad.
Ma ei saa öelda, et ma oleks ühe 20.aastase pisikese neiu kohta väga nõrk isiksus ja ma ei oska päris täpselt öelda, mis mind selliseks muutnud on. Aga siin maailmas on üks asi, mis võtab isegi minu jalad nõrgaks-armastus. Ja nii pehmelt kui see ka ei kõlaks, siis tunded kellegi vastu muudavad mind nõrgaks. Suhted muudavad mind nõrgaks. 
Niisiis olen ma leidnud ennast punktist, kus mul pole ei püsivat elukohta, püsivat puhkust, püsivat rahu iseendaga, töökoha vahetus ja samal ajal pean õppima uuesti üksi olema. 
Mulle meeldib ütlus: kui sa tunned igavust üksi olles, on sul järelikult väga sitt vestluskaaslane. Ja tegelikult pole mul kunagi probleemi olnud üksi olla. Aga veel enam armastan ma enda edu jagada kellegagi, kes selle üle uhkust tunneb. 
Ühesõnaga naised, ostke motikas mitte mees.



Monday, December 14, 2015

EVERYTHING SEEMS IMPOSSIBLE UNTIL IT'S DONE.


Olen mootorrattast unistanud sellest asjast, kui mu isa mind motonäitustel alati motikatega pildile surus. Ärge nüüd valesti arvake, see polnud üldse sunniviisiline. Kui keegi oleks mulle 5. aastat tagasi lausunud, et 20'ndaks eluaastaks olen ma lubadega mootorrattur ja isiklik Harley Davidson pepu all, siis oleksin ma arvatavasti neile hingepõhjast näkku naernud. Aga nagu ikka korrutanud olen, ei ole unistused, vaid on plaanid! Ja nii istusime sõbraga eile ligi neli tundi töökojas ja kallistasime vaheldumisi minu uut kallimat. Mootorratta saamine on nagu lapse saamine, kõik räägivad, et seda tunnet ei anna mitte millegi muuga võrrelda ja ausalt öeldes ei saa jah. Ütleks, et igal ühel on elus enda privileegid, ning minu elus võrdub isiklik mootorratas tõesti teise inimese jaoks lapse sünniga. 
Ja o i    k u i    h e a  on mõelda, et see on alles algus. Uue hooaja alguseni on õnneks neli kuud aega ja selle ajaga saab inetust pardipojast täieliku printsessi ja minu "moeblogist" saab seikluste blogi, kust ei puudu seiklused, ilu ja valu. Stay tuned ja nagu hetkel minu ratta imalast disainist vähemalt kuuest kohast näha saab: "live to ride!" 
Ametlikult rajooni kõige kõvem mutt, väljaarvatud naabrinaine Maie.

Wednesday, October 14, 2015

SMALL GIRLS, BIG BALLS





jacket: new yorker/ white shirt, blouse, pants: trifted/ boots: H&M

Ärge nüüd arvake, et ma teid unustnud olen, sest ei! Vahepeal on juhtunud lihtsalt niiiiiiiiiiiiiiiiiiii palju, kuid eelistan pigem sissepoole elada, kui kõike internetis avalikuks teha. 
Pildistanud olen ka, aga pole endaga varem rahul olnud, seekord pildid õnnestusid!
"The best memories begin with the most insane ideas" on tänase päeva puhul täielik kirss tordil. Nimelt sain täna kätte enda A-kategooria juhiload! Kaua tehtud kaunikene ütleks ma, kuid olen nii õnnelik, et see hea otsus toob lähitulevikus k i n d l a s t i imelisi mälestusi, sest sõita kavatsen ma järgmisel hooajal oi kui palju! 

Monday, September 28, 2015

KÕIK MÜÜGIKS




Kuigi ma pole blogimisega absoluutselt tegelenud, siis laen siia üles lingi. Nimelt võtsin ma väga kaua aega plaanitud asja lõpuks ette ja panin enda asju teile vaatamiseks ja ostmiseks ülesse. 
Kõik küsimused võite kirjutada siia postituse alla, võtta ühendust facebookis või kirjutada minu meilile: kellilatti@gmail.com






Tuesday, August 18, 2015

IT'S ALL GOOD










Tahtsin täna blogisse postitada midagi eriti sünget, sest tuju oli selline. Koju jõudes leidsin kapist tuhnides aga need vanad head püksid.... Ostetud kindlasti vähemalt kaks aastat tagasi. Kuna mulle endale meenutavad nad kergelt diivanikatet ja pakuvad veidi nalja, siis ega ma nendega kordagi uksest välja astunud ei ole. Aga nagu näha (see kehtib muide iga riideeseme kohta), kui asju vähegi sobitada, siis saab päris hea tulemuse. Minul tekkis küll tunne, et võiks otse Hispaaniasse suvitama ja tantsu lööma minna.

Monday, August 17, 2015

NEVER MY LOVE






püksid: vero moda/ pluus: new yorker/ vest: house kingad: seppälä/ prillid&kott: trifted

Kuna minul suvepuhkust olnud pole, siis otsustasin hoopis blogimisest väikse pausi teha. Sügis on varsti tagasi ja nii ka mina.