Sunday, May 10, 2015

BLEED FOR ME


Leidsin perfektse pildi kirjeldamaks hetkelist olukorda minu ja kaherattalistega. Kirjutan natukene pikemalt, mis tõbi mind tabanud on. 
Ligi aasta tagasi rääkis mulle üks armas sõber, kuidas küll kord tema võtab ennast käsile ja teeb mootorrattaload ja kõik muu mis sellega lisandub (ühesõnaga tüüpiline unistaja jutt, nagu meil kõigil ole omad unistused). Suure rõõmuga pean tunnistama, et ma eksisin rängalt, kui neid jutte vaid unistuseks pidasin. Nüüdseks olen ma täiskohaga seljakott (just nii nimetatakse neidusid, kes ratturitega kaasa sõidavad) ja olen viimased paar nädalat ainult kaherattalisega vahemaid läbinud. Tänaseks päevaks on juba tavaline, kui paar motikat ootamatult maja ette ilmuvad ja kuulutavad, et on aeg kiiver pähe toppida ja väiksele väljasõidule minna, nii noh, lihtsalt mõnu pärast. Ja mõnus ta on, uskuge mind. Tunnen ennast ratta seljas nagu kass, keda silitatakse. Elan hetkel täieliku enda mineviku unistusi ja naudin seda veelgi rohkem, kui oleks arvanud. "Oi kui ilus ilm täna väljas on"- lausetest on saanud: "täna peab küll motikaga sõitma minema" laused ja praeguseks on kõik kuidagi väga loomulik.

Rääkides MC 39 motohooaja avamisest, siis päeva lõpuks pidin tõdema, et pole suuremaid härrasmehi kohanud, kui tollel päeval. Rongkäigus kaasa sõita oli vägev, masinaid kokku oli ligi kolmsada ja kuna blokeerisime sõidukaaslasega vahepeal teeotsi, nägime hästi, kui palju meid tegelikult on. Ja siis kihutasime kuidugi kolonni eesotsa tagasi, mis oli isegi paarimehele hirmutav. Minu jaoks pole miski motikatega seonduv veel hirmutav ja ma ei tunne hirmu, kui veidi kiirendada. Võibolla on mu adrenaliin nii miinustes, et ma lihtsalt vajan seda, või ma lihtsalt ei taju ohtu, mis on mingil määral muidugi halb. Siiski pean tõdema, et paar korda olen aru saanud, et iga sekundiga võib midagi otsutavat juhtuda, näiteks siis, kui kõva BMW mees meist mööda kihutas ja napilt ennast ja meid teelt välja oleks pühkinud. Siiski usaldan ma enda sõidukaaslasi piisavalt, et ennast nendega kindalt tunda. 

Tervitatakse mind alati igal pool kallistustega ja kallistajateks on tavaliselt massiivsed mehed & motoklubide liikmed. Just asi, mida ma olen alati sellise seltskonna juures muigega jälginud. Minu sõprusseltskond koosneb motoklubi või vennasklubi liikmetest ja nende jaoks on oluline ka üksteist alati kallistades tervitada. Minu jaoks oli see alguses harjumatu, kuid nüüd tundub igati loomulik ja siis kaldub tihti mõte "suurte" klubihuntide peale, kelle jaoks isegi üksteise näpugagi puudutamine on gei. Paneb mõtlema või mis?

Igatahes läks rongkäigust asi edasi peoks, kus mul muidugi tarvitses korra isegi mainida, mida ma sooviksin, sest tavaliselt oli asi enne olemas, kui ma suu lahti tegin. Ning minu jaoks kõige suurem privileeg- ma ei pidanud kunagi vetsujärjekorras seisma! Minu jaoks oli see suur õnnistus, sest mu põis on väiksem kui mu väike varvas ja õnneks on nendel meestel õige arusaam- naised enne. 

Ühesõnaga, vabandan ette kui olen hetkel veidi teisel lainel ja ei jookse välja pildistama ja õmblema, sest nii kord on, et uued asjad on huvitavad. Olen vahetanud lillelised pluusid mõneks ajaks MC pusaga ja naudin täiega.


Autokooli pidin ka ilmselgelt ennast kohe pärast sellist hammast verele löömist ära registreerima ja loodetavasti saan ma enda seljakoti ametist varsti lahti. 



Tuesday, April 28, 2015

MY FAVOURITE THING








seelik: DIY/ pluus: Seppälä/ kaabu: Seppälä

Monday, April 27, 2015

NO RIDE, NO FUN




Viimasel ajal olen leidnud ennast tihti õmblusmasina tagant. See seelik mõlkus mõtetes kaua ja hakkasin meisterdama samal ajal, kui eelmise postituse valget topi. Nüüd sai see siis valmis.



Kunstikoolist on olnud täpselt nii palju  kasu, et olen aru saanud, et enne tasub visandada ja siis tegutsema hakata. Niisiis üritan tasapisi kõik enda mõtted paberile joonistada ja vaikselt õmblema hakata. Tulevane kleit teie ees: 



Üleeile oli MC 39 motohooaja avamine, mis oli vaieldamatult üks parimaid päevi see aasta, kirjutan varsti ka lähemalt. Rattaid oli ohtralt, kui mingi hetk kaassõitjaga seisma jäime, hakkas mul kolonni lõppu oodates igav. Alustuseks ütleme nii, et hammas lõi ikka täiega verele, kui just mitte mitu. 
Next goal: järgmine kord oma masinaga kaasa sõita.

Wednesday, April 15, 2015

Baby Came Home








püksid/ trifted/ pluus: DIY/ bleiser: trifted/ kingad: seppälä/ kott: trifted/ prillid: new yorker

Ma tean, et tegelikult te ei paneks seda üldse tähele, aga kuna mul on hambas hetkel maailma suurim põletik, siis pool mu nägu on üles paistetanud. Nüüd vaadake uuesti pilte ja naerge mõnuga. :D

Any woman can wear a great outfit, but it is her nails that make a statement.


Minu käest ikka küsitakse, kes minu küünte autor iga kord on, avaldan oma saladuse: Tiia Kruus. "kunstküüned" on mul olnud ligi aasta ja tegelikult väga lihtsal põhjusel- ma lihtsalt ei viitsi nendega ise jamada. Muidugi mulle meeldib veel vastu vaielda inimestele, kes ütlevad, et need on kunstküüned, tegelikult ju pole, sest minu enda küüs on geeli all sama pikk. :D 


Ärge seda üüratut väljakasvu tähele pange. Täna enne hooldust avastasin, et ma pole nendest imelistest küüntest mitte ühtegi pilti teinud, seega pidin need viimasel minutil teile ruttu jäädvustama, just look at them.


Tavaliselt piirdun ma väga neutraalsete ja lihtsate küüntega, less is more. Elu on ka näidanud, et kui veidi värvi lisan, tüdinen sellest kiiremini ära, kui uus hooldus peale tuleb.

Monday, April 6, 2015

CREATE YOUR OWN LITTLE CASTLE




Täna oli selline eriline päev.... nimelt täiesti vaba päev. Võtsin välja õmblusmasina, nagu õige Eesti naine ikka, ja hakkasin õmblema. Valmis sain päris palju asju, pluusikese, seeliku ja siis miljon kaks asja, mida mul oli vaja ammusest ajast väiksemaks teha. Lisaks sellele kõigele aga valmisid pildil olevad padjad. 
Minu vanaema oli õmbleja, ja tema lahkudes täitus mu koridor igasuguste riietega. Tuhnisin seal täna natukene ja mõtlesin kaua plaanitud padjapüürid ära õmmelda. Igaüks isemoodi ja minu toale vastavas koloriidis. Päris perfektsed pole, aga armastan neid siiski.



Mulle meeldib mõelda, kuidas mu oma tuba on nagu mu oma enda pisike kodu, mida ma saan alati täiustada ja muuta. Seega ostsin ma rohkelt juurde imelise disainiga karpe, sest kuhugi peavad need asjad ju ära mahtuma. 


Samuti see hästi pehme ja hea vaip, mille peal on hea hommikuti istuda, kui ma endale näo ette maalin. Nii vaip kui karbid on pärit bauhofist.


Wednesday, April 1, 2015

MY BODY IS MY JOURNAL AND MY TATTOOS ARE MY STORY.

 Sellised kuldsed sõnad ütles kord Johnny Depp. Hiljuti oli õhtulehes artikkel sellest, kuidas pildid sinu kehal vananedes välja võivad näha. Mina jagasin seda linki paar päeva enne facebookis ja minu newsfeedile tuli veel mitu jagamist ja positiivset vastukaja. Siis läksin aga õhtulehte ja oh õudust... miks te, inimesed, olete nii madalalaubalised?!

Toredaid väljavõtteid õhtulehe kommentaariumist:

"Tätoveering pole äge! Mõne arvates on räpasus ka äge, aga üldiselt mõjub tätoveering eemaletõukavalt ja tekib tunne, et inimene oleks justkui pesemata."

-Mina tahaks ka näha seda imemoodustist, mis suudab luua keha määrides nahale näiteks naise portree. Vägev.


"Kõige nõmedam asi, et tattoost saab ainult selle omanik aru, mida üritatud kujutada. Igale teisele paistab see ikka tindiplärakana. selleks ei pea silmaringi mitte avaruses kohe süüdistama."

-Peab küll. Pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna, seega ei pea iga tätoveeringuga kaasas käima paberil juhendit ja kirjeldust. 

"tegevus vabatahtlikult lihtsalt rikkuda oma nahka ja keha on lihtsalt lapsik ja rumal. Ja ega need tätoveeritud isikud just oma mõistuselt ei hiilgagi, seda näitab meie igapäeva elu nii meedias kui ajakirjanduses meie väikeses Eestiski."

- Kui enamus inimesi usuvad, et tätoveeringut tehes peab ohverdama kulbitäis tarkust, siis seda kommentaari lugedes tunnen ma, et seda antakse iga tätoveeringuga just juurde.

" ägedat pole nendes küll midagi,see näitab lihtsalt inimese arengutaset,tavaliselt teevad tätokaid need kel millekski muuks mõistust napib ,sellega on võimalik tõmmata tähepanu.Nii mõnedki kahjatsevad ,mis tehtud ,aga lahti saada päris hirmus. tehku mis tahavad ,ei leia küll selles suurt tarkust ega ilu."

- tätoveeringuga inimene= hälbega inimene. Igati normaalne arusaam. Samuti kadus esimese tätoveeringuga ka minu kunstioskus. Päriselt.




Tänapäeval on enamus inimestel see tõdemus, et see mis neile ei istu, on kõik vale ja väär. Siin tuleb mängu see tõsiasi, et lollile ei teegi selgeks, kui loll ta tegelikult on.

Mina võin hands down öelda, et ma olen väga vabameelne inimene. Isegi kui mul on oma teatud maitsemeeled, proovin ma katsetada ka seda, mis teistele meeldib, lihtsalt noh..kogemuse mõttes ja tahtmises teistest aru saada.
Lugu sellest, kuidas tätoveeringutega inimesed on oma mõistuselt "natukene" lollid ja "mõistust napib", paneb mind naerma ja samal ajal ka nutma.
Paar nädalat tagasi üritas mu peika mulle selgeks teha, et koos tätoveeringu tegemisega muutub automaatselt ka inimese iseloom. HALLO?!
Minu lemmiknäide on siiski lugu sellest, kuidas kuulsin ühel hommikul töökaaslase käest, et kord üks mees keeldus vastu võtmast toitu, mis on serveeritud tätoveeringuga teenindaja poolt. See olevat määrinud tema taldrikut. Ilmselgelt on tätoveeringutega inimesed selles loos just need, kellel mõistust napib. Pealegi, tätoveering oleks määrinud vaid taldriku alumist poolt, kes siis sealt sööb?!


Suletud tõdemustega inimeste väljakoolitamine on pikk ja aeganõudev protsess. Kui minu emale oleks viis aastat tagasi öeldud, et kahel tema lapsel on tulevikus nähtavatel kohtadel tätoveeringud, oleks ta meid arvatavasti juba siis hülganud. Aga oh imet, kõik on elus ja õnnelikud. Inimene harjub kõigega ja samuti peaks kõik harjuma vabameelsusega. Lõppude lõpuks teeb ikka igaüks enda nahaga seda, mida tema tahab. Mina näen ka tihti asju, mis mulle ei meeldi, olgu see siis minu jaoks tobe tätoveering või viis tooni heledamad juuksepikendused. Sellises olukorras on minu peas vaid üks mõte: "võõras mure". Seda võiks ilmselgelt rakendada kõik õhtulehe kommenteerijad.
Kõige rumalam tegu, mida inimene taha saab, on vinguda avalikult teiste tätoveeringute kallal. Keegi tätoveeritud inimestest ei lähe nuttes neid eemaldama, seega on lolli jutu tulemuseks vaid kaks väga kibestunud inimest. Milleks?

Mina kannan enda tätoveeringuid rahuloluga. Mitte häbiga, ega ka mitte uhkustades. Minu keha on osa minust, minu imagost, minu loost. 


NB! Piltidel on muide kaks väga armsat, hoolivat &  !TARKA! inimest.